Jaak Urmet ehk Wimberg
Wimbergi blogi:
http://laulukene.blogspot.com/Sündinud 30. jaanuaril 1979 Sakus.
1986–1994 Tallinna Sikupilli keskkool.
1994–1997 Lasnamäe üldgümnaasium.
1997–2002 Tallinna pedagoogikaülikool, eesti filoloogia ja ajalugu.
2002–2004 Tallinna pedagoogikaülikool, kirjandusteadus, magistrikraad.
2000 debüteeris luulekoguga «Maaaraamat». Aastail 2001–2007 töötas Eesti Päevalehe kirjanduslisa Arkaadia toimetajana.
2007 kirjastuses Tänapäev toimetaja.
2008 vabakutseline kirjanik.
2002–2005 kirjutanud stsenaariumi ETV lastesarjale «Buratino tegutseb jälle» (ETV aasta parim stsenarist 2004).
2006 sügisest ETV lasteekraani «Saame kokku Tomi juures» stsenarist (koos Jaanus Vaiksooga). 2002-2003 tõlkinud ETV-le BBC lastesarja «Tweenie-põngerjad».
2002 ilmus romaan “Lipamäe”.
Peatselt ilmub lasteraamat «Härra Padakonn».
***
Wimberg = Jaak UrmetKirjanik Jaak Urmet ehk Wimberg on teinud üle viie aasta ajakirjanikutööd ning rõõmustanud lapsi ETV lastesaadete lugudega. Koolipõlves avaldas Wimberg oma luuletusi ajalehes Meie Meel, mida võib võrrelda tänapäevase Värske Rõhuga (vt
http://www.va.ee)./Tema kirjanikunimi on pärit juba koolipõlvest, seitsmenda või kaheksanda klassi ajast. Sõbrad tulid tema sünnipäevale ning tõid kaasa papist kasti, mille peale oli soditud kirjakesi ja joonistusi. Üks neist oli «Wimberg», see jäi sealt kummitama.
Talle oli palju tähtsam see, kui ta 1997. aasta suvel enne ülikooli esimesele kursusele minekut tutvus Tallinna vanalinnas paljude inimestega, punkarite ja karvastega, üldse haritud ja andekate noortega. Nende hulgas oli näiteks Jürgen Rooste. Ta andis oma loomingut lugeda ja sai tagasisidet, mis talle korda läks ja teda mõjutas. Ta pole kunagi kirjutanud selliseid luuletusi, et oi-oi, hing läks pooleks, tume lind lehvitab mu kohal tiibu... Tema meelest peaks neil inimestel, kes sääraseid luuletusi avaldada tahavad, piinlik hakkama. Olulisemaid mõjutajaid on olnud Hando Runneli lasteluule, eriti kogu «Mõtelda on mõnus». See näitas, milline on hea luule. Oma luuletusi ta peast esitada ei suuda, aga Runneli värsse võib une pealt tsiteerida.
Teine tähtis mõjutaja oli Kornei Tšukovski «Imepuu» Jaan Krossi ja Ellen Niidu imelises tõlkes. Tema proosakirjutamist on hästi palju mõjutanud Ray Bradbury. Puutus temaga esimest korda kokku raamatus «Lugusid, mida ema mulle kunagi ei jutustanud». See on Alfred Hitchcocki valitud kogumik õuduslugusid angloameerika ulmekirjanikelt. Bradburylt on seal novell «Tuul», mis on üks võimsamaid ulmelugusid, mida ta eales lugenud on. Hakkas Bradburyt neelama: «451° Fahrenheiti», «Võilillevein», «Marsi kroonikad», novellid...
Raamatu valimist alustab ta loomulikult pealkirja ja autori nime, tõlke puhul ka tõlkija nime vaatamisest. Veel on oluline kirjastus. Kui tiitellehele on kirjutatud Sinisukk või Ersen, siis ta tavaliselt järgmist lehte enam ei keera. Seevastu Varraku, Tänapäeva, Tuuma ja Huma nimi on enamasti märk kvaliteedist. Kõik oleneb sellest, kumb eesmärk on kirjastusel esikohal: kas lükata kergelt pappi kokku või olla kultuurne. Tähtis pole ju see, kui palju sa loed, vaid see, mida sa loed, kuidas sa loetut vastu võtad ja seda endaga kaasas kannad. Mõni lehekülg teksti, mis sunnib märkamatult tõstma raamatust pilku, vaatama oma ellu, meenutama midagi, kujutama ette, mõtlema tulevikule, unistama, on määratult olulisem kui sama ajaga kiirelt sisse ahmitud, aga lihtsalt kõrvade vahelt läbi libistatud romaan.
Ta arvab, et ajakirjanduse õppimine ülikoolis on aga ajaraisk. Tuleb õppida just neid profiile. Igas inimeses, kes oskab kirjutada, on ajakirjanik juba olemas. Tema sain selleks päevapealt. Tema raamatud on grammatiliselt tavapäratud.
Loodetavasti saavad lapsed tema raamatuid lugedes aru, et kirjanik Wimberg teeb natuke vigurit. Loomingut tuleb kooskõlastada elutõega, mitte tingimata õigekeelsus-sõnaraamatuga. Igal kirjanikul on oma keel.Kirjutised: Täiskasvanute luulekogud «Maaaraamat» (2000) ja «Kärppsed» (2006), romaan «Lipamäe» (2002) ning lasteluulekogud «Kolme päkapiku jõulud» (koos Jürgen Rooste ja Karl Martin Sinijärvega, 2002), «Buratino laulud» (2005) ja «Põngerjate laulud» (2005). Kirjutanud stsenaariumi ETV lastesarjadele «Buratino tegutseb jälle» (2002—2005) ja «Saame kokku Tomi juures» (alates 2006).
(NB! Lugesin teile kunagi ette katkendeid tema raamatust "Kärppsed", ehk meenub, kuidas ta kasutab tavapäratut eesti keelt. Vaata kas või pealkirja ennast...)
***
INTERVJUU WIMBERGIGA Wimbergi blogist:
Wimberg (21.09.2008): Andsin intervjuu Järvamaa maakonnalehele Järva Teataja. Ja isegi pärast lühendamist näeb see veel üsna hea välja - mida tavaliselt ajaleheintekatega juhtuma ei kipu. Head lugemist!
Jaak Urmet ehk Wimberg on põline tallinlane, kes on veetnud oma nooruspõlvesuved Roosna-Alliku vallas Kaarukal, mida peab oma kirjanikutee suurimaks mõjutajaks.
Kes on Jaak Urmet?
Passiga isik, riigi kodanik. Samas on mõnikord raske öelda, kumb ma parajasti olen – kas Jaak Urmet või Wimberg. Eriti raske on millegipärast näiteks siis, kui vahel juhtun mõnda telesaatesse ja seal tulebennast tutvustada. Tõepoolest – kumb ma olen, kui räägin nii kirjandusest kui ka elust üldse?
Miks võtsite siis kirjanikunime, kui endalgi tekib küsimus, kumb parasjagu olete?Aga miks kirjanikunimi – nimesid on tore võtta. See on nagu mäng identiteediga. Juba uue nime foneetiline kõlapilt loob inimestele uue ettekujutuse. Samas on see palju ka kultuuritavades kinni. Eesti kultuuriruumis on pseudonüümid väga levinud. Aga Saksamaal ühel kirjanduslikul üritusel pidin rahvusvahelises seltskonnas palju seletama, miks Eesti kirjanik pole passinimega, nagu ei julgeks, ja miks ta tahab olla keegi teine.
Üks põhilisemaid mõisteid, millele nii pseudonüümi problemaatika kui ka kirjandus ja kunst üldse taandub, on mäng. Ajaviide, mille sünnitab suuresti edevus, aga ka väljendamistarve.Isegi siis näeb kirjanik enda silmade ees publikut, lugejaid, kui ta elab metsade keskel. Muidu ta ju ei kirjutaks. Vähemalt mina arvan nii. On ka muidugi ainult endale kirjutamist, aga see on teraapiline, mitte kunstiväärtuslik kirjutamine.
Millest nimi Wimberg tuli?
Kaks kõige rohkem minult küsitud küsimust on: kas korvpalli ka mängid ja millest nimi Wimberg tuleb? Nimi tuli nii, et seitsmendas või kaheksandas klassis tõid klassivennad mulle sünnipäevaks väikse pappkasti, mille põhjas oli ümbrik rahaga: osta endale kingitus ise! Kast oli külje pealt täis kritseldatud igasugu kirjakesi ja pilte, nende seas suurelt üle külje kiri «Wimberg». Panin kasti kapi otsa, see kummaline sõna jäi toa poole. Nii see mind kummitama hakkas, kuni lõpuks võttis mu üle võimust.
Olete Tallinna poiss, aga samas seotud Järvamaaga. Kuidas?
Vanaema ja vanaisa elasid Roosna-Alliku lähedal Kaaruka külas. Linnasuvesid ma ei mäletagi enne, kui põhikooli lõpust. Enne seda oli ikka nii, et kui tunnistus käes, järgmisel päeval maale ja 31. augustil õunu täis seljakotiga kella kuuese bussiga Paidest linna tagasi.Esimene suuremas osas linnas möödunud suvi oli mul vist alles 1994. aastal. Lapsepõlves mõtlesin maal olles tihti, et huvitav, milline see linnasuvi välja näeb. Siis ema ütles, et ei näe see midagi erilist välja. Eks tal õigus oli!Olen väga õnnelik, et sain need suved maal veeta. Ilma nende suvedeta, ilma vanaema ja vanaisata seal külas oleksin kindlasti täiesti teistsugune inimene.
Millised on eredamad mälestused suvedest Kaarukas?
Ma ei liigitaks neid mälestusi eredateks ja mitteeredateks. Kõik, mis meeles, on oluline. Ja seda, mis on meeles, on väga palju. Aeg-ajalt midagi vajub allapoole, midagi jälle tõuseb ülespoole... Olen neid mälestusi väga palju pannud oma loomingusse, näiteks romaani «Lipamäe» ning luulekogudesse «Maaaraamat» ja «Kärppsed». Need mälestused on lahutamatu osa minust, seetõttu võiks ilmselt jäädagi neist kirjutama.Juba pärast «Lipamäe» lõpetamist hakkasid vaimusilmas kuju võtma järgmise romaani tegelased, tegevused, maastikud. Kahjuks ei ole hiljem enam olnud aega romaani kirjutada. «Lipamäed» kirjutasin üliõpilasena, siis oli see lihtne.
Kuidas nii?
Hakkasin näiteks öösel kell kaks kirjutama ja hommikul kell seitse lõpetasin. Kui usinad tüdrukud läksid esimesse loengusse, siis mina läksin magama. Ja midagi polnud katki, ülikool sai lõpetatud ja romaan valmis! Töölkäimise kõrvalt nii juba ei tee.Üks mu kõige hirmsamaid töökohti, tehnilistel põhjustel, on olnud mööblifirma puidutsehhi transamees. Siis pidin alustama tööpäeva punkt kell kaheksa hommikul ja sain vabaks punkt kell viis õhtul, sest neil kellaaegadel toodi materjali ja viidi valmistoodangut. Hommikune kindla kellaaja peale töölejooksmine mõjus mu psüühikale kurnavalt – enamasti jäin ju ka hiljaks.Hiljem on õnnestunud niisugustest töödest eemale hoiduda. Ajakirjanikuna algas tööpäev tavaliselt kella ühe-kahe paiku ja praegu olen üldse vabakutseline kirjanik, töötan ja magan, millal tahan. Mõnus! Ehkki romaaniks mul ikka veel aega, täpsemalt öeldes mitte füüsiliseks kirjutamiseks, vaid süvenemiseks pole olnud.
Kuidas üldse avastasite kirjutamise?
Siin on mitu faasi. Üks asi on teha lapseriime, teine asi koolipoisiriime, kolmas asi tunnetada, et suudad ennast kirjalikul teel kunstiväärtuslikult väljendada. Minu puhul algas kolmas faas enam-vähem üheteistkümnendas klassis. Näiteks füüsika vihikutes: eestpoolt tahapoole kirjutasin valemeid ja ülesandeid, tagantpoolt ettepoole jutukesi.
Millised esimesed jutud olid?
Üsnagi igialgajalikud, arvan ma tagantjärele vaadates. Lühikesed, impressionistlikud, ekspressiivsed. Tegevust oli vähe, kujundilendu palju. See kõik on kirjanikuks kujunemise lahutamatu osa. Et hästi kirjutada, tuleb kirjutada, kirjutada, kirjutada. Ega ka see pruugi veel tagatist anda, et head nahka tuleb, võib tulla grafomaania, aga ilma pideva kirjutamise, s. on harjutamiseta ei saa ka loomupärased eeldused välja tulla. Andsin esimesi jutukesi sõpradele lugeda, need levitasid omakorda edasi. Enamikule nagu meeldis. Tekkis isegi midagi kirjandusliku kuulsuse sarnast...
Sellesse olukorda tuli oluline muutus, kui koostasin neist juttudest valiku ja viisin ajakirja Loomingu peatoimetajale Udo Uibole, kas saab midagi avaldada. Uibo on otsekohene mees ja ütles, et sellega pole midagi peale hakata. Tuleb kirjutada pikemaid asju, siis on ka näha, kas on andekus olemas või mitte.
Tulin Loomingu kohvitoast välja Harju tänavale ja sain ise ka aru, et pole jah nende juttudega midagi teha. Viskasin pataka esimesse prügikasti, läksin koju ja hävitasin seal ka kõik kirjutised ja failid ära. Palusin sõpradel neid mitte enam levitada. See oli nagu uus algus, minust sai nagu uus kirjanik. Childhood’s end (lapsepõlve lõpp, ingl k – toim).
Kuskil arhiivilademe all on mul kõikidest juttudest üks eksemplar alles, aga ma pole sinna vaadanud üheksa aastat. Selsamal suvel, oli 1999. aasta, kirjutasin romaani «Lipamäe» esimesed peatükid.
Nagu ütlesin, on oluline, et saast saaks endast välja kirjutatud ja siis igaveseks unustatud. Nagu näiteks juhtus Hemingwayga, tema esimene romaan läks kaotsi ja mees ütles pärast, et võib-olla oligi hea, et see kaotsi läks. Kui palju on kirjanikke, kelle esikteostel on kirjandusloos pigem naljanumbri koht! Gailit, Roht...
Nii et see, mis alguses kirjutasite, oli – saast?
Jah, ütlen julgelt. Harilik, vajalik, ohutu saast. Seda leiab iga kirjaniku algusaastatest ja arhiivi põhjakihtidest, isegi heade kirjanike puhul.
Kes on hea kirjanik?
Hea kirjanik on eelkõige see, kelle isiksus on suur, avar ja ere. Kui kirjanik kirjutab pealtnäha nagu hästi, aga inimesena on väike, temas puudub suurus, avarus ja eredus, siis on tema looming ka tegelikult jõuetu. Kirjandus hakkab looja natuurist, tema inimlikust isiksusest. Kirjandus saab olla suur, kui selle on loonud inimene, kes on hingelt suur.
Kas teie olete suur kirjanik?
(Naerab) Kes tohiks või saakski seda enda kohta öelda! Enese suureks tituleerimine on juba märk sellest, et tõenäoliselt ollakse väike.
Kui lapsepõlve juurde tagasi tulla, võib siis öelda, et Kaaruka külal on olnud oma osa teie kirjanikuks kujunemisel.
Jah ja see osa on ilmselt päris suur. Alustades juba kas või sellest, et mul vanaisa ja vanema juures ju eakaaslasi polnud. Kõik tuli ette kujutada – ja mõtle, kuidas see fantaasiat arendab! Siis veel poisikese vaimu inspireeriv ümbrus: kõik need autod ja masinad, aga ka külainimesed ja nende jutud.
